ANSAMBEL U: JA PROJEKT „RESIDENTUU:R — MUUSIKASALVESTISED”

Märts, 2023

MIRJE MÄNDLA

Möödunud aastal oma kahekümnenda tegevusaasta künnise ületanud ja eesti nüüdismuusika lipulaeva nimetust uhkelt edasi kandev ansambel U: on oma katkematus tegevuses muljetavaldavalt ja kapriisselt rutiini vältiv ja süvitsi uusi nähtusi uuriv kooslus. Ansambel võiks ju piirduda uue muusika interpretatsioonipraktikaga, mõelda välja ja tuua ettekandele põnevaid kontserdikavasid — nende tegevus oleks niimoodi juba hästi eesmärgistatud, publik tõenäoliselt rahul ja vajalike ressursside üle otsustajad samuti. Ja kui lisaks esituspraktikale tehakse pidevalt koostööd ka eesti heliloojatega, on nad end juba kahekordselt õigustanud. Ent ansambel U: ei ole jäänud hinge tõmbama, vaid on oma haaret üha laiendanud. Kes ei oleks kuulnud arutelusid ja mahukaid diskussioonisarju teemal, kuidas tuua publikut klassikalise muusika kontserdile, kuidas laiendada publikusegmente? 2015. aastal osutus ansambel U: projekt „Publikuorkester” rahvusvahelisel muusikafoorumil „Classical: NEXT” Rotterdamis üheks kõige interaktiivsemaks ettevõtmiseks kahesaja kandidaadi hulgas. Küllap on Eestis mitmeid inimesi, kes meenutavad oma osalemist publikuorkestris, kus näiliselt keeruline ülesanne, kaasata juhuslikult saali sattunud inimesed ühtse helivoo loomise protsessi, viidi läbi nutivahendite ja spetsiaalsete
arvutiprogrammide abil. Tegemist oli üksjagu spetsiifilise protsessiga, mis püüdis luua inimesele taju- ja keskendumisvõimalusi — ja seda mitte lihtsalt vastuvõtvas, vaid ka aktiivses rollis olles —, leida vastuseid küsimusele, kuidas muuta ja hinnata muusikas tekkivaid parameetreid ning kuidas neid kunstiliste ja esteetiliste valikutena arendada ja vormida. Esmakordselt tutvustas ansambel U: seda ideed juba 2011. aastal festivalil „NYYD”.

Ansambel U: koosseisus Tarmo Johannes (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Vambola Krigul (löökpillid) ja Taavi Kerikmäe (klaver).
Laura Arum-Läätse foto

Ansambel U: hilisemate projektide käigus on leitud, et muusikale saab interaktiivselt läheneda veel ühe rakursi alt, 3D maailma kaudu. Taas ei lasta publikul mugavalt tugitoolis unne suikuda, vaid pannakse ta VR-peakomplektidega 3D videomaailma abil eesti muusikat jälgima. Selleks puhuks,  2018. aasta sügisel toimunud kontserdi jaoks, kirjutasid  spetsiaalselt uued teosed Liisa Hirsh („Jäljed”) ja Märt-Matis Lill („Maa ja mere laul”).

Kuidas aga läheneda heliloojatele või mõnele muule uue muusikaga otseselt või kaudselt seonduvale teemale? Selle üle on ansambli liikmed küllap aktiivselt arutlenud; samas, miks mitte diskuteerida selle üle ka avalikel üritustel, nagu on näiteks tehtud ansambel U: sarjas „Residentuu:r”, mida ansambel on vedanud juba alates 2016. aastast? Neist enim on meelde jäänud „Residentuu:r 2019”, mis oli pühendatud Udo Kasemetsale (1919–2014) — see muusikalooliselt põnev helilooja, mõtleja, eesti juurtega Kanadas tegutsenud muusik on tänu ansambel U: sisukale tegevusele jõuliselt eesti muusikapubliku orbiiti tõusnud. Sellele eelnenud aastal tegutses ansambel U: samas sarjas helilooja Andrus Kallastu käe all, mille tulemusel valmis Kallastu müsteerium „Šamaani surm” (esiettekanne 2018).

Projektis „Residentuu:r — muusikasalvestised” uuriti selle käigus valminud dünaamilisi, ajas muutuvaid salvestisi ja nendeks loodud teoseid.

Uudishimulik ja energiast pakatav ansambel U: ei piirdu uudismuusikaliste žanrite viljelemisega, juba 2013. aastast peale on ta köitnud muusikamaailma ja oma sõpru  muusikaharidusprogrammiga „URR”, mis kannab rahvavalgustuslikku ja muusikahariduslikku ideed: mitte ainult musitseerida, vaid ka heliloojate ja nende teoste üle arutleda. Ansambli liidrid Tarmo Johannes ja Taavi Kerikmäe on väga hea eneseväljendusoskusega, mistõttu on need kontserdid olnud alati huvitavad ja oodatud, nii elamuslikus ja muusikalises mõttes kui ka reaalajas sündivate, kuulajaile põnevust pakkuvate raadiosaadetena. Ainuüksi selle kontserdisarjaga võiks ansambel U: minna uhkelt eesti muusikalukku.

Võiks ju küsida, kas ei tasuks hoogu pisut maha võtta, kas kõiki neid arengusuundi ja projekte suudetakse ikka hallata. Aga ilmselt on ansambel U: puhul tegemist inimestega, kes meie kidura kultuurirahastuse kiuste suudavad end argimuredest lahti rebida ja võtta ette tegevusi, mis pole ühelegi kammermuusikat viljelevale ansamblile kohustuslikud. Näiteks teha kontserdiprojekti DYCE (Discovering Young Composers of Europe) raames järjepidevalt piirideülest koostööd uue muusika ansamblitega Cikada, Divertimento Ensemble ja Taller Sonoro, eesmärgiga aidata kaasa Euroopa noorte, veel tundmatute heliloojate rahvusvahelisele karjäärile.

Edisoni fonograafi on peetud küll oluliseks leiutiseks, kuid muusika levitamise algallikaks jääb siiski helilooja kirja pandud partituur. Fonograaf ja kõik järgmised heli salvestamise võimalused ja agregaadid on aidanud jäädvustada nii teoseid endid kui ka konkreetsel hetkel sündinud tõlgendusi. Kuigi viimasel ajal on tekkinud küsimused salvestamise ja jäädvustamise vajalikkusest, jätkatakse praegu veel muusika salvestamist erinevatele helikandjatele. Vahepealsetel covidi-aastatel kultuurielus tekkinud sundpaus suunas nii mõnegi muusiku pilgu salvestamisprojektidele ja tundub, et nii on ka ansambel U:-ga.

Ansambel on oma tegevuse käigus välja andnud kolm albumit, neist üks koosneb kontserdisalvestuste valikust. Live-kontsertide käigus on nad audioarhiivi salvestanud tõenäoliselt kümneid või isegi sadu tunde muusikat. U: esimene album ilmus aastal 2009 lakoonilise pealkirjaga „U:”, sellel kõlavad eesti heliloojate Märt-Matis Lille, Helena Tulve, Tauno Aintsi, Andres Lõo ja Tatjana Kozlova-Johannese teosed aastaist 2005–2009. Kerri Kotta on albumi kohta kirjutanud: „Kas mitte seda ei soovitagi selle plaadiga öelda, et potentsiaalselt nähtav saab tegelikult nähtavaks vaid sellele, kes oskab enda sellega suhtesse seada?”1

2011. aastal esitletud teine album „Protuberantsid” algatas ansambli koostöö soome heliloojatega; plaadil kõlab Antti Auvineni, Jarko Hartikaineni ja Kimmo Kuituneni looming, aga ka USA helilooja Benjamin Broeningi ning eesti helilooja Tatjana Kozlova-Johannese teosed ajavahemikust 2006–2009. Sellegi plaadi vastuvõtt oli ülimalt positiivne. „Tõtt-öelda võibki just kõike valdav perfektsionism, soov realiseerida heliloojate ideed sajaprotsendiliselt, osutuda selle plaadi ainsaks puuduseks. Ansambel U: mäng on veatu ja nauditav, kuid kohati tekkis mõte, et see võiks olla veelgi parem, kui interpreet siin nii täielikult heliloojas ei lahustuks.”2

Kolmanda plaadi puhul pöördus ansambel sisekaemuslikult kontserdisalvestuste varamusse. Plaadi nimega „Alive” salvestused on pärit ajavahemikust 2012–2014 ning sellel kõlab Tatjana Kozlova-Johannese, Christian Wolfi, Helena Tulve, Gérard Pape’i, Kurt Schwittersi, John Cage’i ja Andrus Kallastu muusika. Albumi väljaandmisest (2015) on möödas kaheksa aastat. Oma loomevõime juures võiks ansambel U: anda uusi plaate välja igal aastal, aga seda teed pole mindud, ju siis ei ole vajalik tundunud.

Nagu näha, on ansambel hakanud juurdlema hoopis salvestamise kui nähtuse üle. Nii analüüsiti sarja „Residentuu:r 2022” 29. detsembri kontserdil „Vana-aasta uue muusika kontsert” projekti „Residentuu:r — muusikasalvestised” käigus valminud dünaamilisi, ajas muutuvaid salvestisi ja nendeks loodud teoseid. Selle taustal toimus töö innovatiivse, interaktiivse, dünaamilise ja ajas muutuva muusikasalvestise kontseptsiooni väljatöötamisega. Projektis osalesid ning plaadialbumile kirjutasid teoseid heliloojad Age Veeroos, Elis Hallik ning teadlane ja kunstnik Taivo Lints, keda ansambel U: peab oma kaasmõtlejaks. Kavas olid Age Veeroosi „Vaatenurk” („Point of View”, 2022, esiettekanne), Elis Halliku „Above”(2022, esiettekanne) ja Taivo Lintsi (1980) „AudioMelt” (2022, esiettekanne).

Kui muusikaloolased hakkavad kunagi paarisaja aasta pärast uurima ja üles kirjutama praeguses Tallinna muusikaelus toimuvat ning uurima siinseid ansambleid ja heliloojaid, võidakse tõenäoliselt Veeroosi, Halliku ja Lintsi iseloomustamiseks öelda, et „ühes aeg-ruumis tegutsesid sarnase mõtte- ja loomelaadiga heliloojad”. Kuna 21. sajandi algus ei ole veel ajaloohämarusse vajunud, võib siin esile tuua eri põlvkondi esindavaid naisheliloojaid ja eristada Lintsi lähenemist muusikale meie n-ö akadeemilise taustaga heliloojate omast.

Age Veeroos.
Mall Kullamaa foto

Age Veeroosi (snd 1973) tulek eesti muusikasse toimus käesoleva aastatuhande algul. Tal on ette näidata oope­rid „Tuleloitsija” ja „Grid”, millest viimane pälvis 2010. aastal meeskonna peavõidu Berliini nüüdisooperite konkursil „Operare 2010”. Tema sekstett „Hemera” (ansambel U:, 2016) ja teos „Mõttelõng” sümfooniaorkestrile (esiettekanne 2019, ERSO) nomineeriti vastavalt aastal 2016 ja 2029 LHV uue muusika Au-tasule. Age Veeroos on olnud alates 2019. aastast ka Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi liige ja kirjutab praegu doktoritööd teemal „Sul ponticello mänguvõtte mõjust heli tämbrile”. Ansambel U: poolt ette antud ülesandena pidi ta kirjutama teose, mida on võimalik salvestusel interaktiivselt ja dünaamiliselt kuulata. Veeroos lahendas selle tsüklina, kus erinevad alaosad on antud sooloinstrumentidele, mille järjestust võib kuulaja teatud piirides varieerida; lisaks sooloosadele on selles olemas n-ö tutti osa, kuhu on kaasatud kogu ansambel. Sel kombel on ülesanne lahendatud, kuid alles on jäänud Veeroosi enda detailitundlik ja poeetiline lähenemine kammermuusikale.

Elis Hallik.
ERRi foto

Mõnevõrra nooremate heliloojate põlvkonda esindav Elis Hallik (snd 1986) on kinnistanud ennast eesti muusikamaastikule viimase kümnendi jooksul. Tema olulisemad teosed on 2014. aastal Viini Muusika- ja Esituskunstide Kõrgkooli rahvusvahelisel heliloojate suveakadeemial peapreemia pälvinud teos „Impacts”, 2017. aasta rahvusvahelisel heliloomingu Rostrumil Palermos Eestit esindanud teos „To Become a Tree” ja samal aastal Pariisis IRCAMi multidistsiplinaarse festivali „ManiFeste” raames esitletud orkestriteos „Fluchtpunkt”. Eestis on tema kammermuusikat mängitud mitmetel uue muusika festivalidel. Ansambel U: interaktiivse projekti jaoks kirjutatud „Above” on lahendatud väga leidlikult. Tegemist on mõneti varajase muusika loogikale üles ehitatud teosega, milles kulgevad võrdselt kuus suhteliselt iseseisvat häält, mida saab mängida vabalt valitud instrumentidega. Teose helipilt kannab mitmekülgset tähendusvälja —
olles küll nüüdismuusika, vaatab see oma mõttelaadilt tagasi Madalmaade polüfoonilise meisterlikkuse kõrg­aega. Teos kulges rahulikus ja köitvas helisängis, kantuna nõtkelt poeetilisest kantileenist.

Elis Hallik.
ERRi foto

Improvisatsioonilist mõtlemist esindav, omapärase lähenemislaadiga heli­looja, aga ka keerukate kohanevate süsteemide modelleerimisega tegelev teadlane Taivo Lints (snd 1980) esitles oma loomingut 2021. aasta Eesti muusika päevadel, kus kõlas tema teos Rhythm Convergence” Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansamblile, mille puhul huvitas heliloojat interpreetide vabadus teha ise otsuseid ja improviseerida etteantud raamistikus. 2021. aasta EMPi kodulehelt võib tema kohta lugeda, et ta on „keerukate kohanevate süsteemide modelleerimisega tegelev teadlane, kes töötab Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuses (TFTAK) ning Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) süsteemibioloogia valdkonnas bakterirakkude arvutimudelitega”. Lints on õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis arvuti- ja süsteemitehnoloogiat ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat ning täiendanud oma teadmisi keerukusteaduse-, arvutiteaduse-, bioloogia-, tehiselu-, semiootika- jms alastes suve- ja talvekoolides ning konverentsidel nii Eestis kui välismaal. Tema huvidering on väga lai, ulatudes loodusteadustest ja insenerindusest arhitektuuri, muusika ja kujutavate kunstideni. Muusikas on ta keskendunud elektroonilisele muusikale, helisünteesile ja helitöötlusele ning arvutipõhistel meetoditel eksperimenteerimisele.3 Lintsi oskust panna kokku keerukaid kohanevaid süsteeme ja tema tegevust kohanevate süsteemide modelleerimise alal oli tunda ka tema uues teoses „AudioMelt”, kus oli olemas nii heliline kui interaktiivselt muutuv pildilik pool.

Ansambel U: lähenemises nüüdismuusikale on tunda ambitsioonikust ja värskust. Nende ideed on hämmastavalt uudsed ja teostused leidnud viimistletud lahenduse. Usun, et Eesti muusikapublik ootab suure huviga, milliseid lähenemisnurki nüüdismuusikale pakuvad nende tulevased kontserdid.

Viited:

1 Kerri Kotta 2009. Teise põlvkonna tulek. Ansambel U: esikplaat „U:”. —  Sirp, 29. V.

2 Kerri Kotta 2011. Peaaegu liiga täiuslik. — Sirp 17. VI.

3 Eesti Muusika Päevad 2021: Taivo Lints. — https://www.eestimuusikapaevad.ee/2021/bio/taivo-lints/

Similar Posts