Eelarvamustevaba kõlaväli!
Helilooja Elis Halliku põnev ja otsinguline kammerteos “Impacts” tšellole ja kontrabassile pärineb 2014. aastast ning on saanud mitmeid säravaid ettekandeid. Teose esiettekanne toimus Viini muusika- ja esituskunstide ülikooli rahvusvahelise suveakadeemia lõppkontserdil, mängisid Joanna Gutowska tšellol ja Mayuko Ichikawa kontrabassil, Eesti esiettekande tegid Johannes Välja (tšello) ja Regina Udod (kontrabass) 2021. aasta augustis Tallinna kammermuusika festivalil. Tšellist Theodor Sink ja Regina Udod salvestasid teose äsja, aprilli algul Elis Halliku autoriplaadile, mille annab juba tänavu oktoobris välja Austria plaadifirma Kairos.
Tegutsedes aastatel 2020– 2022 Tallinna kammermuusika festivali kunstilise juhina, pidasin oluliseks tuua igal aastal rambivalgusesse mõni eesti aktuaalne helilooja. 2021. aasta festivali resideerivaks heliloojaks valisin Elis Halliku. Hallikul on isikupärane loomekäekiri, kus tulevad esile huvitavad kõlavärvid-heliefektid, helilooja teoste muusikaline kude on transparentne, samas pingestatud ja täis vaheldusrikkust.
Festival tellis Elis Hallikult teose suurele kammerkoosseisule “La Passione”, mis oli mõeldud esitada koos Joseph Haydni Sturm und Drang’i mõjutustest kantud sümfooniaga nr 49 “La Passione” puhkpillikvinteti versioonis (valisin toona sellise redaktsiooni, kuna professionaalse puhkpilliorkestrimuusika tulevik ei paistnud helge). Need kaks teost moodustasid omavahel põneva energeetilise laengu. Niina Murdvee kirjutab Halliku “La Passione” kohta: “Haydni teemade kontrastsetes lõikudes oli helilooja mängijaile andnud ilmselt improviseerimisvabadust, mida nood ka heldelt kasutasid.”* Lisaks uudisteosele kanti festivalil ette ka Elis Halliku juba varasem oopus “Impacts” tšellole ja kontrabassile. Sellegi helitöö puhul tundub, et improviseerimisvabadus ja interpreedi usaldamine on üks läbivaid jooni helilooja loomingulistes püüdlustes. Hiljem lugesin juurde, et “Impacts” pälvis 2014. aastal Viini muusika- ja esituskunstide ülikooli rahvusvahelisel heliloojate suveakadeemial peapreemia, millega kaasnenud tellimusteos – “To Become a Tree” tuli ettekandele 2016. aasta suveakadeemial Viinis Arnold Schönbergi keskuses.
“Impactsist”, sellest 4-minutilisest haaravast duost, soovingi lähemalt kirjutada. Rõõmu valmistab teadmine, et alates käesoleva aasta algusest on teose noodid saadaval ka Eesti muusika infokeskuse noodipoes.
Elis Hallik. FOTO KRÕÕT TARKMEEL
Lehekülg teosest “Impacts”.
2021. aasta festivali kava koostades sain Elis Hallikult arvestatava valiku kammerteoseid koos partituuride ja audio-/videofailidega. Pealkirja “Impacts” võib mitmeti tõlgendada, kuid üks oli selge – duo mõjutas või lajatas oma teravmeelsusega siinkirjutajale lagipähe kohe esimesel tutvumisel. Nüüdismuusika puhul on kohene ahaa-efekt eriti oluline, siis on lootust, et esiettekanne ei jää viimaseks. “Impactsi” esimene reaktsioon oli rabav: neljaminutilises duos puudus täielikult traditsiooniline ehk tavakuulaja kõrva paitav kaunis tšello ja kontrabassi pillihääl, autori selline julge kõlaesteetika tekitas minus tugeva annuse elevust. Olin siiralt üllatunud, et teost polnud Eestis veel esitatud!
Tutvunud duo partituuriga, võin julgelt kinnitada, et kõige suurem väljakutse interpreedile on siin koordinatsioon. “Impactsi” manuaalis ehk selgituses on tšellost ja kontrabassist saanud peamiselt löökpillid, keelpilli kujutaval joonisel on välja toodud erinevad pillikorpuse piirkonnad mida interpreet sõrmeotste või käelabadega “koputab või patsutab”– täpset väljendit on raske tabada –, tekitades erinevaid kõlavärve. Teose noodipilt on põnev: kui tavaliselt kirjutatakse keelpillide partii ühele noodireale, siis “Impactsi” puhul on osades lõikudes nii tšellol kui kontrabassil lausa neli noodirida ehk süsteemi – neist kaks üherealist, nagu löökpillide notatsiooni puhul sageli märkame, on mõeldud vasaku ja parema käe rütmide esitamiseks pillikorpuse erinevatel osadel, ja kaks noodijoontega süsteemi – neist ühes esitatakse kõrgetes registrites helikõrgusi kas pizzicato’s või poogna erinevate mänguvõtteid kasutuses, teises aga pizzicato’sid ja erinevaid poognatehnikaid madalates registrites. “Impacts” jätab interpreetidele väljendusrikkuse julguse osas vabad käed, kuid taktimõõt on heliloojal rangelt kirjas, see annab teosele väga hea rütmilise laengu ja üldise kulgemise (ega teistmoodi ei saakski olla, kuna tšello ja kontrabass on siin kasutusel põhiliselt löökpillidena …).
Teost alustades võib poognad rahulikult käest ära panna. Duo algab nelja fortissimo’ga, tšello ja kontrabassi nii parema kui vasaku käe sünkroonsete plaksatustega vastu pillikorpust, misjärel mõlemad interpreedid asuvad kordamööda motoorse 32-ndik liikumisega patsutama oma instrumendi eri pindu, kusjuures nendel rütmiseeritud löökidel on kindel seaduspärasus. Eriti põnev on jälgida motoorset liikumist siis, kui suurtes dünaamilistes tõusudes liituvad tšello ja kontrabass ühtlaseks löögirusikaks, meenutades kõlapildilt bongo-trumme. Peale bravuurseid ühiseid väljaviimisi hakkab kumbki pill taas pianissimo’st uut tõusu kasvatama.
Helilooja on avastanud lisaks erinevatel pillikorpuse osadel koputamisele veel mitmeid vahvaid heliefekte: kontrabassi parema käe pizzicato’d keelte kõige kõrgemas osas häälestusnuppude boxi’s tekitab kontrabassi puhul täiesti harjumatu tiiskantliku krigina, mille võtab üle tšello pizzicato-glissando’de efekt. Meeleoluka kõrvalepõikena olgu mainitud, et kontrabassimängija asend sellise mängutehnika juures meenutab vägisi kuraasikat flamenkotantsijat, kelle üks käsi on kõrgel pea kohal ja teine horisontaalselt rinna ees. Teose keskel võtavad interpreedid kätte ka poognad, kuid mitte selleks, et voolavat kantileeni esitada, peamine ülesanne on siin tekitada poognaga vajutades väga tugevas dünaamikas erinevaid kujundeid – tšello kvardilised intensiivsed laskuvad ja tõusvad glissando’d meenutavad motovõistlusi kas või Pirita-Kose ringraja hiilgeaegadel, kontrabass lisab (võistlus)pinget poognaga hüplevat ricochet-tehnikat kasutades, teise käega samal ajal pillikorpust lüües, nagu sooviks tšellisti veelgi ergutada! Teose lõpuosas täiendavad keelpillide perekonna suurimad isendid teineteist hullunud üles-alla glissando-intervallidega, duo pinge on viidud haripunkti, kuni see suubub pingelisse lahendusse 30-sekundilise pika oktavi noodi hoidmisega forte-fortissimo’s.
Mõned küsimused jäävad õhku seoses partituuri dünaamiliste märkide ja nende tegelike võimaluste osas, kui esinejal tuleb käelabadega-sõrmedega vastu pillikorpust lüüa. Peab silmas pidama, et enda instrumendist hooliv interpreet pigem ei löö ega patsuta hinnalisi keelpille forte-fortissimo’s. Mida suurem on keelpill, seda enam resoneerivad pillikorpuse eri osad – siin ootasin kätega lüües mitmekesisemaid kõlavärve, kuid tõesti, me ei saa unustada, et tegu pole mitte spetsiaalsete löökpillidega, vaid keelpillidega, millega on saavutatav küllalti mõjusad bongolikud efektid. Väga palju sõltub ka teose esinemiskohast: suure akustikaga väiksemas saalis võivad Elis Halliku partituuris olev dünaamika ja kõlavärvid isegi kuulajani jõuda, kuid kuiva kõlaga ruumis soovitaksin kasutada helivõimendust – nii ei ole interpreedil vaja karta, et ta peab mänguhoos lateadlikult pidevalt mõtlema pillikorpuse tervise peale ja ka heliefektid jõuavad diferentseeritult kuulajani. Tekkis paralleel teise isikupärase käekirjaga helilooja Mirjam Tally teosega “Lindude seltsis” (“Birds for Company”, 2014) tšellole ja elektroonikale, siin on tšello võimendatud ning iga väiksemgi kõlavärelus jõuab kuulajani.
Kokkuvõtteks soovin öelda, et nimetus “Impacts”/”Mõjud” ühtib täielikult teose sisuga, ja veel, et helitöö vorm on selge ning väga hea dramaturgilise kulgemisega. Teose esitamine eeldab muusikutelt n-ö raamidest välja tulekut ja improviseerimisvabadust, oma vaimukusega ei pane “Impacts” aga kindlasti publikut õlgu kehitama, pigem tõmbab suunurgad mõnusasse muigesse.
