Lainetes sündinud

Ilmunud on ka Lauri Jõelehe autoriplaat „Austusavaldus kuldajastule” (Musicum OÜ). Eesti noorema põlvkonna heliloojatelt ilmus plaadimärgi all Kairos ka Elis Halliku (1986) esikalbum „Born in Waves”, millel kõlavad teosed ajavahemikust 2014–2022. Plaadialbum annab võimaluse kuulata helilooja loomingut Tallinna Kammerorkestri ja mitme nüüdismuusika ansambli — Synaesthesis, Fractales, Musikfabrik, Tallinna Uue Muusika Ansambel ja U: — kõlapildis ja käsitluses ning samas nautida ka nende ansamblite koosmängu. Dirigentideks Atvars Lakstīgala, Clement Power ja Arash Yazdani, solistidest on esindatud Triin Ruubel (viiul), Juta Õunapuu-Mocanita (viiul), Marcus Weiss (altsaksofon), kammermuusika kooslustes Sirje Viise (sopran), Monika Mattiesen (flööt), Theodor Sink (tšello), Regina Udod (kontrabass) jt. Plaadialbumile jäädvustatud teoste salvestused on toimunud suhteliselt pika aja jooksul, esimesed aastal 2015, viimased aga jäävad lõppenud aastasse (2023). Nüüdismuusika huvilisele ei ole siin nimetatud muusikud võõrad, ka mitte Elis Halliku looming, mis on kõlanud mitmetel Eesti ja rahvusvahelistel nüüdismuusika festivalidel. Käesolevale plaadialbumile on salvestatud Halliku „Some Paths Will Always Lead Through the Shadows” flöödile/bassflöödile, bassklarnetile, klaverile, kahele viiulile, vioolale ja tšellole (2021), Kontsert kahele viiulile ja keelpilliorkestrile „Stoicheia” (2015), „To Become a Tree” flöödile/bassflöödile, klarnetile/bassklarnetile, ettevalmistatud klaverile, viiulile ja tšellole (2016), „Doch manchmal erhellt sich die Seele, wenn sie frohe Menschen denkt, dunkelgoldene Frühkingstage” sopranile, flöödile/bassflöödile ja live-elektroonikale (2019), „Born in Waves” bassklarnetile, trompetile, tuubale, klaverile, ühele löökpillile, viiulile, vioolale ja tšellole (2021), „Touching the First Sounds”, soolo altsaksofonile, flöödile, klarnetile/bassklarnetile, viiulile, vioolale ja tšellole (2019), „Impacts” tšellole ja kontrabassile (2014), „Like a Swan” flöödile/bassflöödile, bassklarnetile, klaverile, viiulile ja tšellole (2022), „Above” kahele või enamale instrumendile (2022). Album annab võimaluse süveneda helilooja mitmekülgsesse mõttemaailma. Suhteliselt hiljuti valminud teoste näol on tegemist võrdlemisi värske muusikalise materjaliga. See on elamuslik kuulamine nii teostena eraldi kui tervikuna. Salvestuste kõlakvaliteedi tase on väga hea — instrumentide partiid joonistuvad selgelt välja, kammeransamblid on ümbritsetud meeldivast ja kuulamist toetavast akustilisest ruumist (helirežissöörid Laurynas Gaidys, Aili Jõeleht, Siim Mäesalu, Stephan Schmidt ja Tanel Ehala, mastering Siim Mäesalu). Saavutatud on sidusa helipildiga tulemus.

Teoste kuulamisele lisaks on võimalik lugeda plaadiraamatust helilooja loomingut kirjeldavaid mõtteid Kristina Kõrveri ja Virge Joametsa sulest ning heliloojalt endalt. See on põhjalik ja süvitsi minev ning saadaval mahuka raamatuna (kokku 38 lehekülge), lisaks inglise keelele veel ka saksa ja prantsuse keeles. Plaadi saatetekst võinuks olla ka eesti keeles — see ei pruukinud olla rahvusvahelise plaadimärgi jaoks esmatähtis, kuid näiteks qr-koodi abil võiks see küll ka eesti keeles kättesaadav olla. Tundsin millegipärast puudust ka ansambleid tutvustavatest tekstidest, mis sest, et need on enamasti tuttavad kooslused ja vastav info internetis kättesaadav või — kuna teoste ettekanded jäävad viimase kümne aasta piiridesse — suuremal või vähemal määral veel mälus alles. Plaadiga on kaasas ainsa vokaalteose „Doch manchmal erhellt sich die Selle, wenn sie frohe Menchen denkt, dunkelgoldene Frühlingstage” (2019) originaaltekst, millest on olemas tõlge inglise keelde.

Elis Halliku sisemaailma aitab kujundlikult tõlgendada austria maalikunstniku Erwin Bohatschi (1951) maali repro plaadialbumi kaanel. Bohatsch, kes ehk siinsele muusikahuvilisele kuigi tuttav ei ole, on oma põlvkonna nimekas kunstnik, kelle töid iseloomustab pidev edasi-tagasi kulgemine figuratsiooni ja abstraktsiooni, värvi ja mustvalge, joone ja tasapinna vahel. Bohatsch on tuntud 1980. aastate liikumise Neue Malerei liikmena. Albumi kaanepilt ja sellel esimesena avaneva teose muusikaline materjal seostab heliloojat meile omase põhjamaise elutunnetusega: siin on haprust ning tempode mõttes rahulikku ja mõõdetud voogamist, mis viib mõtte loodusele. Esmalt meenub lainete liikumine, millele viitab helilooja ka ise ühe teose videopildiga („Like a Swan”). Viiteid on teisigi, näiteks albumile nime andnud teose „Born in Waves” jpt kaudu. Mitmes teoses on keskne instrument viiul — näiteks „Like a Swan” (2022) või varasem orkestriteos „Stoicheia” (2015), mis on loodud kahele soleerivale viiulile. Mõlema teose esitusel on üheks keskseks interpreediks viiuldaja Triin Ruubel, kelle tunnetuslaad näib helilooja mõtetega sobivat.

Albumit kuulates tundus, et ansambel Fractales on ilmselt üks esimesi kooslusi, kes on jõudnud helilooja loomingu tuumale küllaltki lähedale. Halliku koostöö ansambliga Fractales sai alguse 2016. aastal, mil suveakadeemia raames Viinis Arnold Schönbergi keskuses tuli esiettekandele Halliku teos „To Become a Tree”. Eestis esitas ansambel seda esimest korda 2019. aastal festivalil „Afekt”. „See on väga emotsionaalne moment, (…) ma tunnen, et nii mina kui ka ansambel Fractales, kellele see teos on pühendatud, olime sarnases arenguetapis ja nüüd, küpsemana, pärast kõiki sündmusi ja erinevaid ettekandeid lisandub selle teose esitusele kindlasti uus mõõde,” kommenteerib helilooja nende koostööd. „Mingi fenomen selle teosega on, ilmselt teatav ürgne kõlatunnetus, milleni jõudsime proovides väga ebatraditsioonilisel teel, ja ehk ka teose kohal hõljuv temaatika, biootiline kriis, mis on kahjuks aina aktuaalsemaks tõusnud.”(4. II 2020, EMIK)

Teost kuulates võib tõdeda, et ansambel Fractales on üks julgemaid ja selgema nägemusega kooslusi helilooja loomingu esitamisel (praegu on muidugi esitajate nimekirja lisandunud terve hulk nimekaid uue muusika interpreteerimisele pühendunud ansambleid). Koostöös heliloojaga on valminud ka teose lõpus kõlav improvisatsioon, mille kohta partituuris on tore märge, et improviseerija peaks kujutlema üle pea lendavaid linnuparvi. Tõepoolest, loodusega kooskõlas elav inimene viibib üsna palju lageda taeva all. Sellele vastukaaluks paneb tänapäeval ilmselt levinum elustiil ühiskonna tegutsema omamoodi suletud ja tihti ka päevavalguseta keskkonnas, kus inimene ei ole pidevas kontaktis loodushäälte ja aastaaegade vaheldumisega, sageli isegi mitte päeva veeremise tunnetusega, sellega, kuidas päevavalgus kerib ja kustub. Looduslähedus on sellel plaadialbumil tugev, selle kaassõnas toonitatakse helilooja päritolu — ta on sündinud ja kasvanud Kihnus. See kasvukeskkond on jätnud tema loomusesse sügava jälje, mis paneb ka muusikas valima teemasid, mis tunnevad muret inimese kaugenemise pärast loomulikust ja looduslikust keskkonnast. Halliku ürgse olemusega muusikalisse maailma sisenedes on võimalik loodusega kontakti saada. Hämmastaval kombel on see saavutatud näiliselt keeruliste ja kuulajale eeldatavalt raskesti ligi pääsetavate nüüdismuusika väljendusvahendite kaudu. Seda otsest kontakti loodusega on tunda teoses „To Become a Tree”, aga ka paljudes teistes helilooja viimasel ajal valminud teostes: „Like a Swan”, „Above” (2022), samuti albumi nimiteoses „Born in Waves” (2021). Kolme teose puhul („To Become a Tree”, „Like a Swan”, „Born in Waves”) viitab helilooja plaadi kaassõnas triloogiale.

Teoses „To Become a Tree” leiame mitmesuguseid nüüdismuusikale omaseid mänguvõtteid; meelde jääb klarnetipartii, mis saab helilooja käekirjale iseloomulikuks ja mida võib kohata ka tema hilisemates teostes (sh „Born in Waves”). „Born in Wavesi” salvestuse kuulamisel tuleb uue teemana sisse kooslus Musikfabrik. Teose esiettekanne toimus 2021. aastal festivalil „Afekt” Noblessneri valukojas Clement Poweri dirigeerimisel. Selles teoses paelub erilist tähelepanu silmatorkavalt fantaasiarikas ja elavaloomuline tšellopartii. Ühtlasi selgub helilooja viimase aja kammermuusikat kuulates, et ta on saavutanud meisterlikkuse argireaalsusest kiiresti eemalduva, mõttelist piiritlemist võimaldava, igale konkreetsele teosele iseloomuliku kõlaruumi loomises. Silma hakkab tema viimaste aastate teoste ülimalt emotsionaalne ja tundlik kõlamaailm, milles on esmapilgul haarava ekspressiivsuse kõrval olemas ka hillitsetud intiimne mõtisk­elu. Festivali „Afekt” kajastuses pälvis selle teose Eesti esiettekanne küll tähelepanu, kuid põhjalikku süvenemist oli ülevaateartiklist ilmselt liigne
oodata. Nii leiabki tollase esiettekande kohta vaid õige napid read: „Ka Helena Tulve „stream 3” ja Elis Halliku „Born in Waves”  ehk „Lainetes sündinud” kandsid kuulaja oma tugevate hoovustega sügavasse muusikalisse kontemplatsiooni…” (Aurora Ruus. Afektid ja konfetid. — Sirp, 5. XI 2021)

Viidatud triloogiat ei esitleta albumil järjestikku, sinna vahele lõikuvad teised ja tihtipeale samuti sügavalt liigutavad teosed. Nende seas on näiteks „Touching the first sounds” (2019), mille esitamisel osalevad Marcus Weiss ja Tallinna Uue Muusika ansambel Arash Yazdani juhatusel. Kuulaja leiab siit otsekui mõõdetult tasakaalukas tempos kulgeva atmosfääri, millesse siseneb soleeriv altsaksofon, aga mitte pretensioonikalt nõudlikul ja virtuoossel moel, vaid korjates üles ansambli loodud poeetilise meeleolu. Siit leiab palju sulanduvaid tämbrivärve ja ülespoole kaarduvaid fraase  — viimaseid võiks võrrelda tulesädemetega, mis korraks eredalt sähvatavad. Ansambli faktuuris on esikohal tihe helikangas, kus igal instrumendil näib olevat mustrist tulenevalt oma kindel ja vääramatu koht ja n-ö jooksusamm. Teose esiettekanne toimus 19. mail 2019 Eesti Ajaloomuuseumi saalis Suurgildi hoones. Ei selle ega ka mitme teise teose kohta ei leia konkreetseid kajastusi ja nii mõnigi hetk kontserdist pole ka mul endal enam eredalt meeles. Seda olulisemaks muutub kammerteoste kimbuna kokku sidumine, et neid saaks üksikult või järjestikku mõtestatult kuulata.

Selle plaadialbumi märksõnadeks on poeesia ja muusikalised värvid. Kui nende teoste autor ei oleks helilooja, siis annaks ta oma mõtteid edasi ilmselt kirjasõnas filosoofina. (Seda on ta mõneti ka oma muusikast rääkides teinud. Vt: Aja tajumisest muusikas. Elis Vesiku „Kadumispunkt nägemisväljal”. — Muusika 2017, nr 9.) Teisalt tõuseb esiplaanile ümbritseva maailma otsekui visuaalne kujutamine muusikaliste vahendite, tämbrivärvide ja kujundite abil.

Plaadialbumi meeleolud keerduvad tormiliselt ja ootamatult. Nii leiabki kuulaja n-ö järgmise nurga tagant hoopis värvika teose duole „Impacts”, mis on ajalise kestvuse mõttes albumi kõige lühem teos (4.08), meeleolult aga üks tantsulisemaid ja rõõmsamaid. Nimetaksin seda heas mõttes kriuksuga looks, seda nii otseselt kui kaudselt. See on efektne teos, mis pakub interpreetidele tõenäoliselt värvikaid dialoogilisi mänguvõimalusi. Teose esimene pool on inspireeritud kahe madala keelpilli löökpillitemaatikast ja teine pool kulgeb poogendatud kriuksuvate glissando’de jadas, mis kõik kokku jätab mõneti mulje rahvamuusikast inspiratsiooni saanud nüüdismuusikast. Kuna teos on väga omapärane ja kujundlik, võiks see sobida ka filmimuusika maailma.

Huvitav ja omanäoline on plaadi ainus vokaaliga teos Georg Trakli (1887–1917) ekspressionistlikule tekstile „Doch manchmal erhellt sich die Seele, wenn sie frohe Menchen denkt, dunkelgoldene Frühlingstage” („Ent vahel helendab hing, kui ta mõtleb rõõmsaile inimesile, tumekuldseile kevadpäevile”), milles on tunda otsekui rakutasandil arendatavat muusikalist fraasi, mida flööt ja vokaal kooskõlas veavad. Live-elektroonilises plaanis on siin tegev helilooja koostöös Indrek Paluga.

Plaadialbum kulmineerub teose „Above” avatud partituuriga, selle ühe võimaliku salvestusega, mille sündimislool olen pikemalt peatunud ansambli U: sarja „Residentuu:r” käsitluses Teater. Muusika. ino 2023. aasta märtsinumbris (Mirje Mändla. Ansambel U: ja projekt „Residentuu:r” — muusikasalvestused). Kuna teosesse on sisse kirjutatud võimalus kuulata sellest lõputut arvu versioone, siis peab tunnustama heliloojat konkreetse valiku puhul — teos paneb albumile väga ilusa punkti, olles samas vaid üks hetk, valik lõpmatusest. Muide, ulaka ideena pakuksin välja, et ka konkreetset albumit saab kuulata lõpmatus hulgas järjestustes. Kuigi seda on päris meeldiv nautida ka etteantud kujul, leidsin ma ennast ühel hetkel teoseid hoopis omal soovil ritta seadmas. Niimoodi võiks mõnel päeval alustada valikut näiteks teosega „Above”, mille sisemine ruumilisus on äärmiselt paeluv ja ansambli U: meisterlikus esituses äärmiselt koherentne. Ülimat igavikulist rahu peegeldav teos avab helilooja loomingu üldises paletis uue vaatepunkti, mis on samas paradoksaalselt üks helilooja varasemaid helifragmente. Nimelt on teose algidee sündinud Halliku õpingute ajal umbes kümme aastat tagasi. Tol ajal loodud 16-taktilise fragmendi on helilooja hiljem pannud uude konteksti. Selle tulemusel on siin tegemist varajase muusika loogikale üles ehitatud teosega, milles kulgevad võrdselt kuus suhteliselt iseseisvat häält, mida saab mängida vabalt valitud instrumentidega. Albumi üldises, pigem tungleva ja ärevama iseloomuga maailmas voolab see teos erandlikult meeldivas, rahulikus helisängis. „Above” on oma mõttelaadilt seotud varajase muusikaga, sarnast polüfoonilist mõttelaadi võib leida mõne Madalmaade meistri loomingust. Oleme nüüd ringiga jõudnud eesti varajase ja nüüdismuusika teema juurde, mida käsitleti põhjalikult Eesti Nüüdismuusika Keskuses novembris toimunud konverentsil.

Ajal mil üheks arutelusuunaks on olnud salvestamise vajalikkus ja küsimärgi alla on sattunud plaatide väljaandmine, tõestavad 2023. aastal ilmunud albumid muusikaliste protsesside sihikindlat arengut. Neist jäävad märgina maha pealtnäha tagasihoidlikud neljakandilised CD-plaatide vihud, mis sisaldavad endas tunde- ja andmevälju, mis muidu pudiseksid laiali erinevate festivalide, aastanumbrite, olude ja ühiskondlike sündmuste rägastikus. Nende albumite ilmumisega muutub arusaam mõningatest muusikalistest arengutest või heliloojate tegevusest korrastatumaks, võimaldades sissevaadet ja süvenemist nii hetkes kui pikemas perspektiivis, seda juhul, kui CD-plaate mängiv tehniline baas või online-kuulamisvõimalused ei aegu. Tõdesin hämmeldusega, et kuigi ma ei valiks nüüdismuusika plaati oma esimeseks igapäevaseks muusikaliseks saatjaks, siis antud juhul on tegemist materjaliga, mis korduval kuulamisel avaneb oma sisemises ilus, tuues pinnale üha uusi kihte. Nõiduslikult mõjuv muusikaline materjal ei lase kuulajast ka enam kergesti lahti. Tegijate pingutus on kandnud vilja. Nii nagu teoses „To Become a Tree” avaldub sügav juurdumine, võimaldab see plaadialbum helilooja loomingul juurduda eesti ja küllap ka maailma muusikamaastikul. Kuulajale on see rõõmustav ja rohket avastamist võimaldav helimaailm.