Talvi Nurgamaa, Sirp, 13.01.2023

Talvi Nurgamaa, Sirp, 13.01.2023
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/kuidas-teha-teosest-oma-versioon/

Kui igaühel avaneb võimalus teha mõnest teosest oma versioon, paneb see publiku kindlasti aktiivsemalt kuulama ja muudab nii kuulaja rolli kui ka muusikateose tähendust.

Ansambel U: vana-aasta uue muusika kontsert 29. XII Mustpeade maja keldrisaalis ehk Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Ansambel U: koosseisus Helena Tuuling – klarnet, Levi-Danel Mägila – tšello, Merje Roomere – viiul, Taavi Kerikmäe – klaver, Tarmo Johannes – flööt ja Vambola Krigul – löökpillid. Kavas Age Veeroosi „Vaatenurk“ („Point of View“), Elis Halliku „Above“ ja Taivo Lintsi „AudioMelt“ (kõik esiettekandel, valminud 2022. aastal).

Ansambel U: traditsiooniline vana-aasta uue muusika kontsert on olnud uue muusika huviliste aastalõpu oodatuim muusikasündmus: saab kuulata ansambli värskeid mõtteid ja vaadata tagasi ka nende tegevusaastale. Seekord võeti kontserdil kokku eelmise aasta „U: residentuu:ri“ programm, kus uuriti muusikasalvestiste rolli ja potentsiaali tänapäeva ühiskonnas. Ansambel esitles kontserdil dünaamilise ajas muutuva kompositsiooni eri võimalusi. Mustpeade maja keldrisaal, mis on nüüd ka nüüdismuusika keskuse kodu, oli pilgeni uue muusika huvilisi täis. Kontsert algas justkui (planeerimata) happening’iga, kus ansambli liikmed kandsid keldrisaali ühtejärge aina uusi punaseid diivaneid, et napilt enne kontserdi algust jõudnud viimased kuulajad ära mahutada.

Tutvunud põgusalt ka paari „U: residentuu:ri“ 2022. aasta loenguga, nägin, et algidee on mõneti muutunud ning liikunud isegi eri suundades ja lihtsustunudki. Need mõtted on Age Veeroosi, Elis Halliku ja Taivo Lintsi teostes paljuski hoomatavad. Kõikide teoste ja nende muutmisvõimalustega saab tutvuda ansambel U: veebisaidil. Isegi kui asi on ilmselgelt alles arendamisel ja kõik planeeritud heliteoste muutmise võimalused veel ei toimi, on lähenemisviis väga värskendav ja uudne: nimelt saab kuulaja aktiivselt osaleda muusika­teose versioonide kujundamises.

Kuulaja aktiivne osalus muusika loomisel nii, et ta saab suunata selle arengut ja luua olemasolevast materjalist uue versiooni, on juba hoopis kõrge­lennulisem ja rohkem pühendumist nõudev mängumaa. Muusikud on iseenesestki mõista alati teoste töötlusi teinud. Elektroonilise muusika puhul teevad DJd või sellise muusika loojad oma lemmiklugudest remix’e, samuti näen paralleeli sellega, kuidas džässmuusikud teevad teosest oma versiooni. Kui minna tagasi veel kaugemasse minevikku, siis tekivad seosed muidugi ka XVI sajandi alguse madrigalidega, mida mängisid gambakonsordid. 1530ndail oli mõeldamatu, et mängija jätnuks sinna diminutsioonid lisamata. Mõni isegi soovitas diminutsioone mängides hüpata eri häälte vahel, mängides neid vaheldumisi. Arvestades, et need madrigalid olid kirja pandud üksikute häälte, mitte partituurina, pidi see teos olema muutjas kõigepealt väga hästi absorbeerunud.

Ansambel U: esitles vana-aasta uue muusika kontserdil dünaamilise ajas muutuva kompositsiooni võimalusi. Näiteks Elis Halliku (fotol) teos „Above“ on kirjutatud kuuele vabalt valitavale, kuid teatud kindla ulatusega instrumendile.

Kui igaühel avaneb võimalus teha mõnest teosest oma versioon, paneb see publiku kindlasti aktiivsemalt kuulama ja muudab nii kuulaja rolli kui ka muusikateose tähendust. Improteatris või improvisatsioonilises muusikas on ehk publiku kaasarääkimisega rohkem katsetatud. Üks asi on muidugi eelnevalt loetletud seoseahelaga sarnane, kuid improteatriga võrreldes teistsugune: juba valmis teost muutma hakates võiks olla selle algversioon süvitsi läbi kuulatud ja tunnetatud. Sellist laadi nüüdis­muusika aktiivne kuulamine ja uute versioonide loomine võib pakkuda veel suurema elamuse.

Kolm heliloojat olid teostes dünaamilisele kompositsioonile leidnud üsna erineva lahenduse. Näiteks Age Veeroosi „Vaatenurk“ koosneb soolo­partiidest, mida võis omavahel põimida eri järjekorras. Mustpeade maja kontserdil kõlanud versioon moodustas ilusa kompositsioonilise kaare: see algas flöödi- ja lõppes tšellosoologa, vahele oli põimitud viiuli- ja kogu ansambli kombinatsioon. Seejuures on väga huvitav, et Age Veeroos tegeleb oma teoses ka sisuliselt teemaga, mis puudutab individuaalsust ja inimrühmas toimimist, andes ehk teost muutvale kuulajale oma teose ümberkujundamiseks samuti olulise võtme.

Elis Halliku „Above“ on eriline teos: see on kirjutatud kuuele vabalt valitavale, kuid teatud kindla ulatusega instrumendile. Samuti saab alates kahest instrumendist vabalt valida häälte arvu. Sellega suureneb teose varieeritavus nii esitajatele kui ka kuulajatele. Elavas ettekandes sobis teose „Above“ ansambliversioon akustiliselt väga hästi Mustpeade maja keldrisaali, mis tõi välja selle teose rikkaliku tämbripaleti, meditatiivse meeleolu ja eri partiide koosmõjul tekkinud intonatsioonilised võnked. Kui süveneda U: veebisaidil Elis Halliku teose varieerimisvõimalustesse, siis peab huviline kõigepealt järjest tutvuma kuue versiooniga. Seejärel tekib kuulajal võimalus valida eri häälekombinatsioone ja moodustada nendest ka omale sobivaid variante, varieerides kasutatavaid partiisid, helivaljust ja panoraami. (Kahjuks see viimane võimalus veebisaidil veel ei toiminud, aga loodetavasti saab ka seda juba õige pea katsetada). Kindlasti aitab selline kuus korda kohustuslik kuulamine teosesse piisavalt süvitsi sisse minna, et hakata seda oma tahte järgi kujundama.

Taivo Lints on teoses „AudioMelt“ valinud teise lähenemisviisi: helipilt muutub ajas teatud ettearvestatud algoritmi põhjal ning see muutus kandub üle ka improlõigule. Naturaalsete pillidega mängitud improvisatsiooniosa helipilt hakkab üha rohkem hägustuma ja teisenema (mulle tundus, nagu lisanduks aina enam distortion overdrive’iga sarnast efekti) ning see protsess võib korduda ja teiseneda võib-olla isegi lõpmatuseni. See muutumisprotsess on põnev ja minul tekkis muutuva heliga ka hoopis kolmas visuaalne seos. Kuulates juba rohkem improvisatsioonilõike pikemalt, muutub nende teisenemine pisut etteaimatavaks ja tekib soov kuulda või ise luua nende erisuguste teisenenud versioonide kombinatsioone.

Iseenesest on mõte, et kuulaja saab ise heliteose kulgu määrata, eri parameetreid määrata või isegi partiisid kombineerida, väga uudne. Aasta lõpus toimunud ansambel U: kontsert on justkui diskussiooni algus: esitleti kolme väga erisuguse lahenduse võimalikku algversiooni. Nii sünnib dünaamiline kompositsioon, kusjuures dünaamika mõistet ei kasutata muusikaterminina kitsas tähenduses, ainult helivaljuse kohta, vaid kogu paindliku muutumise-muundumise kohta. Sellist võimalust võiks katsetada ka varasema muusikaga. Muidugi oleme seni harjunud suhtuma igasse salvestisse kui kunstiteosesse, kus on muusiku tõlgendus just väga läbimõeldult ja kinnistatult viimse detailini timmitud. Kui kuulata elavat esitust, saab sageli valida omale kõla ja balansi poolest kõige eelistatuma paiga. Ühtlasi oleks huvitav eksperiment kuulata näiteks ka renessansiajastu kooripolüfooniat või miks mitte klassikalist keelpillikvartetti, otsustades ise, milliseid hääli parasjagu tervikust natuke reljeefsemalt välja kuulata, võib-olla isegi valides teosele eri akustikaga ruumi­kajasid.