Peter Kirn, Sirp, 18.11.2022
Peter Kirn, Sirp, 18.11.2022
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/eesti-ansamblite-liug-kaunases-labi-varskete-muusikailmade/
“Aga kui improvisatsiooni roll oli elektroonilises ansamblis selge, siis oli see keskne ka TUMA ning selle tulise dirigendi ja kunstilise juhi Arash Yazdani iseloomus. Selle tähendas ka kiiret kavamuudatuse tegemist, kui võõrustajasaalis ettevalmistatud klaveri kasutamise suhtes kiuslikuks muututi (Leedus esinesid projektansambli koosseisus flööt, klarnet, viiul, vioola, tšello ja klaver).
Asendus oli silmapaistev: Santa Bušsi „sinonimi [Canzoniere GXXXIII]“ nõudis flöödi, vioola ja klarneti puhul laiendatud tehnikaid, nagu viiksumist, paugutamist ja ähkimist, justkui vanaaegse multifilmi heliefektide meistrilt. Ansambel, kes luges noodist, kuna oli partituuri näinud alles samal pärastlõunal, tõmbas partituuri jõuliselt läbi.
Muidu rajas ansambel omale teed läbi mitmesuguste nõudlike helimaailmade. Märt-Matis Lille „Põgenemine“ sisaldab tungivaid ostinato-laineid ning ägisevat tšellot ja bassklarneti pedaalinoote. See lõi meeleolu sisekaemuslikule, emotsionaalsele teosele. Selle parim näide oli Elis Halliku tabav „Like a Swan“ ehk „Nagu luik“. Häguselt langevate harmooniate, määrdunud glissando’de, meloodiafragmentide ja murtud mollkolmkõla liikumistega tundus see otsekui igavesti maa sisse vajuvat. Sain alles tagantjärele aru, et see oli kantud Ukraina sõjaga seotud tunnetest, seos tekkis siiski, kuigi seda ei mainitud.
Soomlase Sami Klemola „Canvas IIb“ on 2022. aasta teos, kuid selle võib kergesti segi ajada Tristan Murail’ ja teiste tema kaasaegsete heliloojate klassikalise spektraalmuusika kompositsiooniga. Keelpillide ja puhkpillide puhul on kasutusel koperdavad, korrapäraselt jaotatud intervalliklastrid, mis on elektroonilise taustaga puhaste kõlade taustal valesti häälestatud. Tegemist oleks justkui õli ja veega, mis väldivad lahustumist. Elektroonika kaalub lõpuks pillid üle, kuid nende kahe suhe jääb küsimusena õhku rippuma. Kuulaksin seda uudishimuga uuesti raadiost, kus akustilise ja elektroonilise heli segu on minu arvates teistmoodi tasakaalus.
Justina Repečkaitė „Acupuncture“ ehk „Nõelravi“ oli kompositsiooni poolest kava kõige pingelisem. Pealkirjale kohaselt on see teos teravate atakkide ja lööklaineid sisaldavate helikõrgusklastrite abil teostatud meloodia hõljuv skelett, mis algab suurendatud kolmkõlaga ja variseb kokku dissonantsematesse kõlakokkupõrgetesse. Spiraalselt ülespoole liikudes – Halliku langevate glissando’de kena vaste – lõpeb teos lõpuks vibreerivas, nasaalses ülemises registris.
Mõne teise ansambli käes oleks Repečkaitė teos võinud välja tulla torkiv ja akadeemiline. Kuid need mängijad tuiskasid entusiastlikult sellest mugava kerguse ja joovastusega läbi, pigem teose vooluga kaasa minnes kui sellega võideldes.”
