Ansambel U: “Residentuu:r. Muusikasalvestiste roll ja potentsiaal tänapäeval”

Aurora Ruus, Sirp, 20.05.2022
Ansambel U: „Residentuu:r. Muusikasalvestiste roll ja potentsiaal tänapäeval“. Neli arutelu 26. I – 4. V Tallinnas.

Uut muusikat esitava ansambel U: eestvedamisel toimus tänavu juba seitsmendat korda loomeresidentuur. Sel aastal oli kohtumiste eesmärk arutleda muusikasalvestiste koha, tähtsuse ning võimaluste üle eeskätt nüüdismuusika perspektiivist lähtudes. Varasemates residentuurides on lähema vaatluse all olnud näiteks muusikakriitika ja tehisintellekt, ent olulisel kohal on ka koostöö heliloojatega. Seekord pakkusid kaasamõtlemist heliloojad Elis Hallik ja Age Veeroos, kelle loomingu varal katsetati nüüdismuusika interaktiivse kuulamise uusi võimalusi.

Kuna ansambel U: üks tähtsaid eesmärke on tõlgendada ja esitada ebatraditsioonilise notatsiooniga teoseid, on arutelu muusikasalvestise üle vajalik ja paslik samm edasi. Praeguse kaduva CD-kultuuri ning uute meediumide kiire leviku taustal on põhjust süveneda muusikasalvestiste rolli ja formaati, et jõuda kuulaja vajadusi ning heliloojate taotlusi arvesse võttes uudsete tulemuslike lahendusteni. Selle tarbeks kuulutaski ansambel U: välja loomeresidentuuri, kus püüti leida uut muusikasalvestuse kontseptsiooni, mis oleks varasemast dünaamilisem ja interaktiivsem.

Sarja esimesel kohtumisel tegid põgusa ekskursi helikandjate ajalukku muusikateadlane Martin Elste ja helilooja Peeter Vähi, kes lõid taustsüsteemi, mille najalt praegust olukorda mõtestada. Loengu keskmes oli helikandjate formaadi ja rolli teisenemine ajaloos. Tegemata pikemat ülevaadet vaharullidest ja šellakplaatidest on ehk tähtis välja tuua, et peale helikandja füüsilise olemuse ja välimuse on märkimisväärselt muutunud ka muusika formaat ning eelkõige viis, kuidas muusikat mõistetakse ja kuulatakse. Helisalvestiste olemust mõjutavad nii salvestustehnika, salvestamise protsess, turundus kui ka selle kandja formaat. Helisalvestise formaat mõjutab kuulajat isegi kõige elementaarsemal tasandil: tähtis on näiteks selle raskus, suurus ja mahutavus. Martin Elste tõi muu hulgas markantse näite ooperi „Don Giovanni“ kohta, mis on täismahus salvestatud 24 šellakplaadile, ning selleks et seda otsast lõpuni kuulata, on vaja plaadi asendit muuta suisa 47 korda. Elste lisas, et niivõrd nõudliku formaadiga muusika kuulamisel on sageli vaja küsida, kas kuulaja on ikka kindel, et tahab edasi kuulata, s.t kas kõik need tehniliselt vajalikud ponnistused tasuvad ennast ära.

„Don Giovanni“ näitest koorub tõdemus, et sellisel viisil muusika kuulamine on eelkõige neile, kes on sellest sügavalt huvitatud. Sellest ajendatult tekkis näiteks raadio tulekuga selgem aktiivse ja passiivse kuulamise eristus, mis oli tingitud just sellest, kui palju vaeva peab muusika kuulamiseks nägema helikandja seadistamisega. Peale selle on mainimisväärne ka kuulaja suhestumine helikandjaga: sageli on see näiteks vinüüle koguva entusiasti ja Spotifys muusikat pinnapealselt taustaks kuulaja puhul väga erisugune. Esimesel juhul käib muusika kuulamisega kaasas omamoodi rituaalsus, nagu nentis ka Peeter Vähi, kes lisas, et selline kuulamisviis soodustab süvenemist. Füüsiliselt helikandjalt muusika tarbimine võimaldab kuulajal määratleda end parasjagu kuulatava artisti, aga ka helikandja kaudu. Ka füüsilise helikandja ostmine plaadipoest on omamoodi rituaalne tegevus, mis kätkeb palju enamat kui pelgalt plaadi ostmist: sinna juurde käib sageli kohapeal muusika kuulamine, vahest isegi tass kohvi ja asjakohased vestlused kaasentusiastidega (Spotifys on aga kõik paari tuima kliki kaugusel). Peale kuulaja perspektiivi tõid Taavi Kerikmäe ja Scott Miller oma interaktiivsest albumist „Blind Date“ rääkides välja ka muusikutele olulise aspekti – helisalvestise kui sündmuse jäädvustuse, mis on midagi enamat kui kõigest juhtunu dokumentatsioon. Mõlemal juhul jääb aga dilemma, milleni oleme jõudnud nii helikandjate varieeruva formaadi kui ka muusikastiilide mitmekesistumisega – see on aktiivse ja passiivse, süvenenud ja pinnapealse kuulamise vahekorra küsimus.


Ansambel U: on välja töötanud veebipõhise programmi, milles kuulaja saab muuta heliteose valjust, panoraami ja instrumentatsiooni. Vaata https://uuu.ee/mixer/.

Ansambel U: veebisait

Just süvenemine on nüüdismuusika kuulamise ja adumise tähtis komponent, mistõttu on vajadus nõudliku ja intrigeeriva kuulamisviisi järele kasvanud. Residentuuri teisel kohtumisel jõutigi esimese võimaliku lahenduseni: see on interaktiivne miksimine ehk veebipõhine programm, milles kuulaja saab muuta heliteose valjust, panoraami ja instrumentatsiooni.1 Niimoodi muusikaga manipuleerides saab peale aktiivse sekkumise ka hõlpsamalt süveneda ning seega muusikalist materjali paremini tundma õppida. Samal ajal on heliloojale selline lahendus suur katsumus, nagu nentisid ka Age Veeroos ja Elis Hallik, kelle teosed teisenesid mikserit kasutades sageli äärmuseni. Seega leidsid nad, et sellises formaadis on helilooja vastutus suurem, sest kõik partiid võiksid olla nauditavad ka iseseisvalt, mistõttu peab teose tervik olema väga läbi mõeldud.

Kuigi kuulajale võib teosega manipuleerimine olla nauditav, kerkib üles muusikateose identiteedi ja autonoomia küsimus, samuti tuleb küsida, kas see identiteet on määratletud kindlate reeglitega, mis näevad muu hulgas ette seda, millisel kujul peab teos kõlama. Siin on tähtis ka helilooja, kes otsustab, kui dünaamilisi piire on ta valmis oma teose kuulajale lubama ning annab neid parameetreid arvesse võttes oma nõusoleku. Igal juhul on selline kuulamismeetod vaheldusrikas ja köitev. Niiviisi võiks nüüdismuusika kuulajat rohkem kõnetada ning võimaldada seda tähelepaneliku ja mitmekesise kuulamise kaudu paremini tundma õppida.

Järgmine formaat, milleni sarja raames jõuti, tõukus Taavi Kerikmäe välja käidud hüpoteesist, et võib-olla suunaks inimesi rohkem ja süvenenumalt kuulama see, kui ühe teose iga kuulamine oleks ainulaadne ja ühekordne kogemus ning kaks korda ei olekski võimalik ühesugust versiooni kuulata. Selleks töötati välja uus mikser2, mille põhimõte on kuulajat motiveerida teost üha uuesti kuulama, sest iga uue kuulamisega muutub teose instrumentatsioon, s.t teosele tekib juurde uus kiht ehk mõni uus partii. Pärast teatud arvu kuulamisi saab lõpuks tundma õppida teose tervikut, mis on justkui preemia pika ja mitmekordse kuulamisprotsessi eest.

Siinkohal tekib aga vajadus dünaamilise salvestamisprotsessi järele, sest selleks et selline formaat saaks toimida, peab instrumente eraldi salvestama. Sellest dilemmast tõukuvalt pidas muusika salvestamise aja ja koha aspektist ettekande Age Veeroos, kelle arutluse keskmes oli küsimus, kas partiide eraldi salvestamine pärsib muusika väljendusrikkust ja tähenduslikkust. Ansamblina koos mängimise ja sellest ajendatud loomingulise üheshingamise puudumise korral kaotab ka muusika mingi osa oma essentsist ja võib-olla isegi identiteedist. Kuigi kuulaja ei pruugi sellest (praegu eelkõige nüüdismuusika kontekstis) aru saada, pärsib see siiski muusikute omavahelist sünergiat. Neist raskustest hoolimata ei saa aga väita, et selline formaat on kuulajale kuidagi vähem vastuvõetav. Tõtt-öelda on selline formaat motiveeriv ja teenib oma eesmärki – suunab kuulaja taas rohkem süvenema.

Kuigi mõlemal residentuuris välja pakutud lahendusel on kindlasti potentsiaali traditsiooniline helikandja välja vahetada (kas või ainult nüüdismuusikas), ühendab neid kaht siiski üks murekoht – veebipõhisus. Nagu Kerikmäe välja tõi, on tänapäeval olude sunnil niigi enamik asju veebipõhised, mistõttu muutub sageli kõik arvuti ekraanil olev ühtlaseks massiks ning seega kahaneb ka muusikast saadava esteetilise kogemuse väärtus. Kui aga ikkagi jääda veebipõhiseks, siis võiksid sellised lahendused olla võimalikult interaktiivsed, et kompenseerida seda rituaalsust, mida pakub muusika kuulamine füüsiliselt helikandjalt. Ometi võib interaktiivsus osutuda hoopis pärssivaks, sest liialt intensiivse visuaali puhul muutub muusika justkui taustaks või videomängu osaks ning seegi seab süvenemise tagaplaanile.

Paistab, et tänavune „Residentuu:r“ tõi rohkem küsimusi kui vastuseid, sest igasuguste uute meediumide ja formaatide loomisega kaasnevad tahes-tahtmata tõrked ning dilemmad nii heliloojatele kui ka interpreetidele. Rääkides piiridest, mille raames on kuulajal võimalik muusikaga manipuleerida, räägime ka muusikateose identiteedist ja selle kriteeriumidest ning muusikateose identiteedi teisenemisest ajas, muu hulgas ka eri helikandjatest lähtuvalt. Seega oleks mõistlik eristada muusikateost laiemast muusika mõistest, et teha vahet, kumb neist kannab heli ning kumb annab seda (ja veel midagi enamat) edasi.

1 https://uuu.ee/mixer/
2 https://uuu.ee/player/