Persona Grata – Teater.Muusika.Kino

Persona Grata
2017-09
Johanna Mängel
Teater.Muusika.Kino

Elis Hallik (1986) on heliloojana huvitatud sellest, mis mõjutab võimet olla teadlikult käesolevas hetkes ja jälgida tähelepanuga kõike ümbritsevat —vaikust ja müra selle erinevates tahkudes ning mikrosündmusi helides ja muusikalises protsessis.
Elis Hallik  õppis kompositsiooni Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Helena Tulve ja Toivo Tulevi juhendamisel ning täiendas end Lyoni Kõrgemas Rahvuslikus Konservatooriumis Michele Tadini ja Robert Pascali juures. Tal on ka bakalaureusekraad eesti filoloogia erialal, mille omandas Tallinna Ülikoolis. Halliku teos „Impacts” pälvis 2014. aastal Viini Muusika ja Esituskunstide Ülikooli rahvusvahelisel heliloojate suveakadeemial peapreemia, millega kaasnev tellimusteos „To become a tree” tuli ettekandele 2016. aasta suveakadeemia raames Viinis, Arnold Schönbergi keskuses. Sama teos valiti tänavu kevadel Sitsiilias peetud rahvusvahelisel heliloojate rostrumil kümne soovitatud teose hulka. Sel suvel osales Hallik Pariisis toimunud IRCAMi uue muusika festivalil ManiFeste, kus tema uudisteose esitas Prantsuse Raadio orkester Pierre-André Valade’i juhatusel.

Oled suurema osa oma tänavusest suvest veetnud Kihnus. Milline tähtsus on sinu jaoks väikestel paikadel?

Nende paikadega on mul mingisugune side või kohamälu, see on seotud millegagi, mis on väga isiklik. Kihnu ei ole mu sünnikodu, aga see on alati olnud mulle üks koht, kus on hea olla. Elasin hoopis Kablis ja käisin Metsapoole põhikoolis ning Häädemeeste muusikakoolis, keskkooliaastatel aga Pärnu Lydia Koidula nim gümnaasiumis. Kihnus käisime aga vanavanematel külas ning äraminemist sealt ei ole õieti kunagi olnudki. Kihnu on see koht, kus laen end maha ja saan rahulikult looduses olla. Ütleksin, et ma ei pea seal mingis rollis olema. See on nagu eikellegimaa. Üle mere minek lõikab mingisugused niidid läbi. Ühelt poolt meeldib mulle väikese saare puutumatu sfäär ja üksi olemine, teisalt aga suurlinn ja kiirus ning aktiivne mõtete ja ideede vahetus. Praegusel hetkel on Talllinna kodus parem tööd teha, sest praktilisem töölaud on seal sisse seatud. Kihnus saan aga mõtetega häirimatult asja juures olla.

Kas heliloojaks saamine on olnud algusest peale su kindel eesmärk?

Olen alati muusikaga tegelnud — interpreteerinud, laulnud koorides jne, kuid tundsin, et mulle ei meeldi esineda. Tasapisi jõudsingi äratundmiseni, et tegelikult ühendub kõik see, mis mulle sobib, just ühes erialas — heliloomingus, kus saan ise mõelda, luua ja improviseerida, kuid see viimane, esitamise roll jääks teistele. Siiski vaatan imetlusega, mis tunne võib olla mängida mingis väga heas orkestris. Huvitav on jälgida, millisel tasandil käib nende inimeste suhtlus, koosmäng ja muusikaline mõtlemine. Mõistan nüüd, et heliloojana saan selle tunde ikkagi kätte — mul on muusikaga see enda eriline suhe.

Teose valmimise protsess on kindlasti väga isiklik. Kui lõpuks tulemuse esitajatele loovutad, kas siis isiklik tasand kaob?

Tänu muusikutele ei ole see seni kadunud. Kõik, mis ma kirja olen pannud, on pigem võimendunud. Ma jätan alati mingid panustamisvõimalused ka interpreedile. Teatud mõttes on muidugi lihtsam luua kellelegi, kes juba teab, kuidas helilooja mõtleb ja millist tooni tahab. Mul ongi parajasti mõttes edasine koostöö Belgia ansambliga Fractales, kelle puhul tunnen, et võimalused millegi juhtumiseks ja mastaapsemate asjade sündimiseks lühikese aja jooksul on suuremad. Alati tekib kerge ärevus, kas ma suudan end mõistetavaks teha väga paljude inimeste ees väga lühikese aja jooksul. Üks asi on see, mis toimub siis, kui ma teost komponeerin, kuid lisaks panen ma päris suurt rõhku ka sellele, mis prooviprotsessis juhtub. Ma kirjutan tegelikult väga aeglaselt ning kõik otsused, mis ma sealjuures teen, on mingis mõttes seotud tohutute heitlustega. Vaen põhjalikult, jälgin ennast ja püüan asja üksikult üldiseks mõelda ja sobitada. Ma ei taha teha midagi lihtsalt tegemise pärast, sest väga head muusikat on juba palju. Teen vaid sellepärast, et ma ei saa seda tegemata jätta. Pean leidma fundamentaalselt põhjendatud idee, mille puhul tunnen, et see on vajalik nii minule kui ka kuulajale. Tahaksin luua midagi, mis pakuks vastukaalu sellele, mis on maailmas halvasti. Otsin erinevaid struktuure ja harmooniaid lootuses, et seal tekib mingisuguseid äratundmisi elu tsüklilisest hingamisest või rahust. See võib tunduda banaalne või naljakas, aga mõttekus on mulle tõesti oluline teema. Seega, kui saabub kaua oodatud proov, ei taha ma, et teos lihtsalt ära mängitakse. Soovin, et muusikutega tekiks mingi kontakt.

Kas selline pühendumine ja väga põhjalik süvitsiminek on sul alati kirjutamisega kaasnenud või on see pigem tekkinud viimasel ajal, kui sul on sündinud kaalukamad teosed ja toimunud nende olulised ettekanded?

Arvan, et see järjest süveneb. Mõneti tunnen, et muusika harmoonilises plaanis või tasandilises mõtlemises on paari aasta taguse ajaga võrreldes palju rohkem kihte, mida suudan hallata. Mingid eksistentsiaalsed momendid käivitavad teatud tasandi, mis kajastub lõpuks ka muusikas. Usun, et inimesel on elus teatud ülesanded või rollid, mis tuleb nagunii ära täita, oled sa selleks valmis või mitte. On mõneti paradoksaalselt äraspidine, et kui sul on eluliselt hästi raske ja stressirohke, ees tähtajad ja palju tööd ning ka perekondlik elu on intensiivne, võivad tulemused olla isegi paremad. See on justkui piir, mil tuleb end kuidagi nii kokku võtta, et lõpuks lülitud teisele režiimile. Ideaalne ongi minu meelest kirjutada teost hästi raskel ja intensiivsel perioodil, sest siis tuleb end igal tasandil ületada. Asjad näivad teises valguses ja ma jõuan mingisuguste eksistentsiaalsete küsimuste ja vastusteni. Kui aga elu on lihtsam, kui ei ole nii palju tööd ja ma olen täiesti puhanud, siis see sügavam tasand ei käivitu nii kergesti.

Ansambliteose „To become a tree” valmimise järel tunnistasid, et oled mingis mõttes jõudnud olulisse punkti. Kas see on enese äratundmise teos?

Ma julgesin selles teoses rohkem proovida. Tuginesin oma teadmistele ja sellele, mida olin juba varem teinud, kuid katsetasin pisut vormiliselt ja tämbriliselt. Tahtsin luua teost, mis sarnaneks pintslitõmbega — et see tuleks kuskilt, oleks olemas ja kaoks loogiliselt ära. Varasemad teosed on jäänud minu enese jaoks siiski õhku rippuma, kuid selle loo puhul see lõpetatus toimis. Kõige hämmastavam on, et ma ei planeerinud selles teoses mitte mingit kulminatsiooni, ent vormiloogika töötas kuidagi nii, et tämbriline köitvus ja struktuuriline selgus ja muusikute piisav vabadus end teose lõpus välja elada lõid ise kulminatsiooni. Jõudsin selleni päris paljude teiste heliloojate muusikat analüüsides. Uurisin näiteks Grisey, Scelsi, Ligeti ja Lutosławski teoseid sellelt seisukohalt, kuidas heliloojad suudavad oma teoseid lõpetada. See, milleni jõudsin, oli ilmselt tähtis avastus. Mõnda aega tagasi kohtusin helilooja Klaus Langiga, kes rääkis palju aja tunnetamisest muusika kaudu ja erinevate aegade notatsioonist. Klassikaline funktsionaalharmoonia on tegelikult suunatud progressile ja kulminatsioonile, samas kui näiteks renessansis oli kõik hõljuv ning puudus konkreetne suund ja fokuseeritus sellele. Aja tunnetamine oli siis teistsugune. Progresseeruv mõtlemine ja progressi vajadus tekitab väga suurt pinget ja närvilisust. Ka infoühiskond, kus kõik areneb topeltkiirusega, tekitab ajus totaalset fragmenteeritust. Ilmselt saja aasta pärast, mil meie seas on tehisintellekt, muudab see inimest geneetiliselt nii palju, et meie aju hakkab teistmoodi tööle. Mulle meeldiks mõelda, et inimesed aduvad seda, et kõik, mis meie ümber on, mõjutab meie mõtlemist.

Millised pidepunktid on sulle muusika kirjutamisel olulised?

Mulle on hästi oluline teatud praktilisus. Näiteks oma viimase orkestriteose puhul kasutasin uute harmooniate genereerimiseks eksponentsiaalvõrrandit. Mõtlen palju visuaalsete kujundite ja vormi proportsioonide peale. Üritan kasutada selliseid vahendeid, mis toetaksid mitte-direktsionaalsusele ja mitte-progressisuunale mõtlemist. Oluliseks näiteks on glissando, sest selles on mingi kvaliteet, mis paradoksaalselt on justkui paigalseis, ent samas ikkagi mingisugune liikumine. Sarnaselt sellega kasutan ka harmooniavälju, kus samuti võib tekkida tunne, nagu midagi muutuks, kuigi tegelikult seda ei juhtu. Väga oluline on ratsionaalne pool, kuid tähtis roll on ka intuitiivsusel. Suures plaanis tean, kuhu liigun, aga kui tunnen, et asi hakkab vales suunas minema, siis püüan leida midagi, mis mind õigetele rööbastele tagasi aitaks. Kui olen ühtäkki mõtetega täiesti kokku jooksnud, siis teen märkmeid, nii et kui järgmine kord peaks tekkima taas mingi raske punkt ja ma tahan alla anda, siis mõtlen sellele, mis oli, ja leian oma märkmeist abi. Kõige olulisemad mõtted tulebki üles kirjutada, sest need tekivad mingis afektiseisundis või raskel hetkel ja niipea kui naased oma tavaseisundisse, kaovad need kergesti. Need on väikesed asjad, millega end töö tegemise lainele tagasi suunata, ja ei tohi lasta pingel võimust võtta. Ma ei ole väga palju kuulnud heliloojaid pingest rääkimas, aga arvan, et kuidagi peab sellega ikkagi tegelema, et ka veel kuuekümneaastaselt helilooja olla.

Huvitaval kombel on olulisemad hetked sinu loometeel seni aset leidnud peamiselt just Eestist väljaspool, näiteks Kiievis, Viinis ja Pariisis.

Kui lõpetasin kompositsiooniõpingud Lyonis ja tulin tagasi Eestisse, ei olnud mul siin heliloojana rakendust ligi aasta. Raske oli vaid päris algus. Hingelises mõttes on mulle olnud väga olulised 2014. aasta ISA kursus Austria väikelinnas Mürzzuschlagis koos Yann Robiniga, kohtumine Klaus Langiga 2016. aastal Viini Schönbergi keskuses ja tänavune IRCAMi meistrikursus Pariisis Toshio Hosokawaga. Kõik need heliloojad on minuga olnud ausad ja karmid, kuid samas andnud mulle heasoovlikult palju elutarkust. Nad tegelesid minu isiku ja minu tugevate külgedega, kuid olid samas ausad ka minu nõrkuste väljatoomisel. Selliseid kohtumisi on vaja selleks, et perspektiiv jälle muutuks. Teatud kokkupuutepunktid rikastavad loomingut ja mõtlemist. Muuseas, Hosokawa ütles, et mu muusika on väga hea, aga juttu võiks vähem olla. Nägin seda unes ka. Ei tohi kasutada liiga palju sõnu. Kõige tähtsam on elus püüda teistele rahu ja armastust anda. See on maailmas kõige raskem asi, aga ilmselt ka kõige õigem, mille poole püüelda.

​Millest sa praegu unistad?

​Kirjutasin endale kord üles: „Ära püstita heliloojana sel aastal ühtegi eesmärki.” Tean, et siis ei sünni head asjad, kui olla vaid eesmärgile orienteeritud ja nendes mõtetes kinni. Oluline ei ole lihtsalt eesmärk, vaid ikkagi loomine. Ma saan sellest nii palju rahuldust. Raske on siis, kui oled elanud oma loominguga nii kaua, ilma et saaksid sellele mingitki vastukaja. Siis elad otsekui tühjuses, uskudes, et su töö pole kedagi puudutanud. Helilooja roll võiks ideaalis olla selline, et ta suudaks muusikaga maailmale midagi pakkuda. Näiteks Arvo Pärt — ta on otsekui rahusaadik. Muusika tegemise funktsioon peaks olema inimestele rahu tuua ja panna neid mõtlema eksistentsiaalsete asjade üle.