Elis Hallik. “Born in Waves”

Kõik lood on suhteliselt sarnase pikkusega – keskeltläbi 9 minutit (ühe erandiga). See jätab piisavalt ruumi heliloojale teose struktuuri ja vormiga mängimiseks ning kõlalisteks arenguteks, mis kuulaja täielikult endasse tõmbavad. Ent sellegipoolest ei ole plaaditäis (9 teost) seesugust materjali lihtne kuulamine. Ehkki muusikal on justkui oma gravitatsioon, tekib mitmes teoses tänu pidevatele glissando’dele ja tunglevusele peaaegu vertigo’lik tajude nihestatus.

Näiteks loo “Touching the First Sounds” esimene pool on tänu pidevatele glissando’dele justkui amorfsete seinte ja liikuva gravitatsiooniväljaga ruum, nii et seal viibija ei saa enam aru ei sellest, kus on põrand, kus lagi, ja kas nurk on ikka nurk. Aru on saada vaid, et tegemist on toaga – seda konkreetsust toetab eriti loo keskosa puhkpillide selgete nootidega lõik. Samuti plaadi viimane lugu, “Above”, jätkab amorfset helide painutamist, kõlades peaaegu amfiibselt. Tänu oskuslikule dünaamilisele kujundusele tõusevad kord-korralt hästi esile erinevate pillide tämbrid.

Väga nauditav on kahe viiuli kontsert “Stiihia”, kus solistid Triin Ruubel ja Juta Õunapuu-Mocanita on võrdselt väljendusrikkad ja kirglikud partnerid, kelle suurepärane omavaheline kommunikatsioon võimaldab erilist tulemust. Ehkki see on plaadi ainus orkestriteos, kõlavad ka enamik ansamblilugusid küllalt orkestraalselt. Olemata ekspert, arvaksin siiski, et Hallik on väga hea orkestreerija, aga päris kindlalt julgen väita, et kõik teosed on erinevate ansamblite poolt märkimisväärselt esitatud ning interpretatsiooni tase on läbivalt kadestamisväärne!

Üks plaadi põnevamaid kõlailmu avanes minu jaoks teoses “To Become a Tree”. Ehkki basspuhkpillid ja nende klapiklõbin ei ole iseenesest midagi uut, mõjus see kooslus eriti koos prepareeritud klaveriga siin atmosfääris ainuõigena, luues sünge kõlaruumi, millesse siiski jagus lootustandvalt palju õhku ja ülespoole vaatamist. Soovitan alles peale selle teose kuulamist lugeda annotatsiooni, ja siis veel kord kuulata.

Eelneva looga on justkui triloogias ka teosed “Born in Waves” ja “Like a Swan”, mis nii sisult kui vormilt on omavahel äratuntavalt sarnased, ehkki viimane neist mõjub võrreldes kogu muu plaadimaterjaliga oluliselt romantilisemalt. Ka keelpillide toon on romantiline ja ekspressiivne, eriti kontrastina sellele eelneva perkussiivse basskeelpillide duoga “Impacts”. “Like a Swan” on erilise taustaga lugu, mille kohta soovitan samuti lugeda Kõrveri annotatsiooni, see aitab avada loo mitmekihilisust ning võibolla ka leida üles ühe tuttava hällilaulu.

Plaadi ainsas vokaali ning live-elektroonikat sisaldavas teoses “Doch manchmal erhellt sich die Seele, wenn sie frohe Menschen denkt, dunkelgoldene Frühlingstage” kuuleme Sirje Aleksandra Viiselt väga sümpaatset improvisatoorselt mõjuvat laulupartiid. Ühtlaselt pingestatud kõrgemahelilist teost läbib aga fantoomkõlana justkui laulupartiid jälitav elektrooniline toon, mis mingist hetkest alates hakkab järjest tüütumaks ja häirivakski muutuma, nagu helitehniline viga. Häiriv muidugi ei tähenda halba, aga minu kõrvad lihtsalt väsisid.

“Born in Waves” on aus ja sügav plaat, mis nõuab ka kuulajalt süvenemist ja ausust. Materjali on siin palju, nii minutite poolest kui kaalult. Võibolla oleks olnud mõistlik mõni lugu välja jätta, veidi vähema mahuga piirduda, samas on plaadi vorm terviklik. Ilmselt on parem mitte püüda tervet plaati korraga läbi kuulata, aga tegelikult tahaks ka seda soovitada – süvenege Elis Halliku heliilma, võtke see aeg minna tema lossi sisse ja laske uksel kinni vajuda.